Hiina majanduse paradoks: kahanemine toodab kasvu

Maailma suuruselt teine majandus on hoogu maha võtmas. Hiina valitsus teatas, et riigi SKP kasvas esimeses kvartalis 7%, mis on viimase kuue aasta aeglaseim kasv. IMF hinnangul kasvab Hiina majandus sel aastal 6,8% ning järgmisel aastal 6,3%. Komeedina tõuseb taevasse see-eest India, kellele ennustatakse selleks aastaks 7,5% suurust majanduskasvu.

Kui numbritest kõrvale vaadata, on selge, et Hiina majandus on praegu keset riskantset, ambitsioonikat aega, mis toob endaga kaasa uue tasakaalu: Hiina plaanib eemale astuda oma vanast majanduskasvu mudelist, mis põhineb investeeringutel ja mida toetab eksport. Selline, nüüdseks vana mudel, aitas Hiina majandusel ajavahemikul 1980-2012 kasvada ligi 10% aastas.

Hiina pikaajaline eesmärk on saavutada jätkusuutlikum majandus, mis põhineb suuremal osal teenindussektoril ning mis oleks mitmekesisema finantstööstusega, mis ei põhine nii suurel määral enam riigi omandisse kuuluvatel pankadel, kes jaotavad kapitali. Tegu saab olema keerulise ning kohati segase protsessiga, mis toob endaga kaasa keskmisest madalama majanduskasvu. Vähemalt Hiina standardite kohaselt.

„Hiina majandus on praegu väga kriitilises restruktureerimise ajas,“ lausus Hiina Sotsiaalteaduste akadeemia vanemteadur Zhang Bin. Uuenduste tegemine toob endaga kaasa selle, et majandusnäitajad kannatavad, mis pole Zhangi sõnul sugugi halb, sest kui varem räägiti muudatustest, siis nüüd on nende tegemine ka lõpuks käima lükatud.

Kui Hiina tööstuse näitajad on üsna kehvad, siis riigi teenindussektor on teinud tubli kasvu – esimest korda moodustas teenindussektor üle poole SKPst. Samuti näitas tarbimisaktiivsus head minekut.

Viidates sellele lausus Yale'i Ülikooli vanemteadur Stephen Roach, et ilmselt on Hiina tagasihoidlik majanduskasv jõudmas „põhja“ ning õige pea võtab majandus taas suuna üles.

Õigupoolest pole Hiina juhtidel muud võimalust, kui majandust reformida. Kuna varem põhines Hiina majandus poliitiliselt juhitud investeeringutel, millest tagasi tuli üsna vähe, siis on selle tulemus nüüdseks käes: tööstuslik ülevõimekus ning tekkisid tühjad kummituslinnad, kus on pooleli näiteks erinevad hotellide ehitamise projektid.

Neljandas kvartalis suurenes Hiina suurtes riigipankades halbade laenude osakaal. Samal ajal tõusis Hiina riigivõlg 28 triljoni dollarini. SKPst moodustab see 282%. 

Hiina president Xi Jinping ja peaminister Li Keqiang üritavad üüratu laenuga midagi ette võtta, peamiselt keelates valitsusel ja kohalikel omavalitsustel laenamise ning promodes eraettevõtlust.

Nii peaminister kui president on öelnud, et neil on kavas enam kui 300 reformi, et vähendada riigi sekkumist majandustegevusse. Näiteks on üks plaanitavatest reformidest kehtetuks muuta energiahinna kontroll, mis soosib tööstust. Samuti on riigil mitmeid plaane, mis julgustavad inimesi rohkem tarbima ning vähem raha säästma.

Vaid vähestel riikidel, kellel on olnud Hiinaga sama suur krediidibuum, on õnnestunud pääseda sarnases olukorras panganduskriisist. Guanghua Ülikooli professor Michael Pettise uuringust selgus, et „iga viimase 100 aasta investeeringutel põhinev kasvuime on lõpuks katki läinud“.

Et seesugust saatust vältida, on valitsusel vaja head majanduse tasakaalustamise oskust. Tasakaalustamine näeb ette, et Hiina peab hoogu maha võtma investeeringutelt, ent seda selliselt, et see ei riivaks niigi suurtes võlgades olevaid kohalikke omavalitsusi või Hiina pankasid.

Li on öelnud, et see ei saa olema kerge ülesanne ning nõuab head visiooni, sihikindlust ja julgust.

Arvestades, et Hiina on üheparteimaa, siis pole just lihtne müüa asjaosalistele mõtet, et praegune väiksem majanduskasv toodab tulevikus suuremat rikkust. Xi peab vastu seisma neile, kes pigem pooldavad status quod. Viimaste näol on tegu näiteks kohalike omavalitsustega, kes on buumivast kinnisvaraturust ja ehitusprojektidest kasu lõiganud.

Samuti võivad reforme tehes löögi alla sattuda pangandussektor ning kinnisvaraturg, kus on palju töökohti. Iga väiksemgi muutus seal võib tähendada, et Hiina majandus langeb.

Kiusatusele silm kinni pigistada ning majanduskasvu kiirendada laenudel põhinevate investeeringutega on raske vastu panna. Jaanuaris ütlesid asjaga kursis olevad inimesed, et Hiina valitsus kiitis heaks plaani sel aastal kiirendada 300 taristuprojekti, mille kogumaksumus on seitse triljonit jüääni ehk üle ühe triljoni dollari. Samal ajal on Hiina keskpank kahel korral vähendanud intressimäärasid.

Sellised tagavaralahendused pikemas perspektiivis ei loe, kui Hiina suudab tõesti reformida oma finantssektorit nii, et see muutub kapitali paigutamises efektiivsemaks. Hiina võimsatesse riigile kuuluvatesse pankadesse on kogunenud liialt palju krediidiriski.

Selline on osa Hiina plaanist ning eks paistab, kas see ka täitub. Morgan Stanley Hiina ökonomist Helen Qiao ütles, et Xi saab temalt punkte juba üksnes majandusmaastiku muuta proovimise eest. Xi on püüdnud uut majandusplaani promoda ning tundub, et valitsus lühiajalise volatiilsuse pärast eriti muret ei tunne.